Ainus asi, mis mul raha säästa on aidanud

Kirjutasin mõni aeg tagasi, kuidas koroonaajastul on mu kulud pea poole võrra vähenenud. Ühe olulise põhjuse jätsin aga seejuures mainimata, isegi mitte teadlikult, vaid kuna see on mulle täies selguses alles nüüd kirgastunud.

Et tegelikult on vaid üks asi mind päriselt aidanud raha kõrvale panna. Nii viimasel aastal kui eelneva teadliku elu jooksul. See üks ja ainus asi on eesmärk.

Ja mitte igasugune eesmärk, vaid SUUR EESMÄRK.

Kuidas raha säästa? Justin Timberlake õpetab, et mitte stuff pole cool, vaid säästud :)

Oli aeg, mil välismaal töötades teenisin igakuiselt palka, mis ületas mitmekordselt mu eelnevaid sissetulekuid ja tollaseid elamiskulusid. Iga kord kui palk laekus, kandsin suurema summa säästukontole abstraktse mõttega säästa ja enamasti kandsin kuu lõpus vähemalt osa sellest (kui mitte kõik) arvelduskontole tagasi. Sest ikka tekkis mõni “ootamatu” kulukoht, a la võimalus kuhugi reisida, midagi ilusat osta ja üldse why not ja yolo. Mustmiljon võimalust kulutada. Ja tunne, et ega sellest midagi juhtu, sest järgmine kuu laekub ju jälle palk ja võin sama hästi siis kõrvale panna.

Eks sinna säästukontole ühtteist ikkagi kogunes, ilmselt olin oma (paremini teenivate) kolleegidega võrreldes pigem keskmisest säästlikumgi. Aga tagasivaates olen mõelnud, et teadlikuma manageerimisega oleks kindlasti õnnestunud oluliselt parem rahaline vundament endale luua.

Eks üldine foon oli sel ajal (eelmisel kümnendil) muidugi ka teine. Finantsvabadusest ei rääkinud veel keegi, vähemalt mitte mainstream-meedias, sotsiaalmeediat tänasel kujul polnud veel leiutatud ja investeerimine tundus Rain Lõhmuse taoliste gurude pärusmaa. Täna oleks teadlikkus kindlasti suurem ja ehk käituminegi sellest tingitult erinev.

Teisest küljest on mul veel varasemast (ja hilisemast) ajast mitmeid kogemusi, kuidas lühikese ajaga olen raevukalt raha kõrvale suutnud panna, sest siht on silme ees, tähtaeg kuklas ja ma väga tahan seda, milleks raha vaja on.

And here’s the crux. Eesmärk peab olema midagi, mida väga-väga tahta, mitte mingi nice-to-have vidin-plugin. See ei tähenda, et asi peaks tingimata vajalik olema (mis see ikka nii väga vajalik on peale põhivajaduste rahuldamise). Aga peab olema veendumus, et see midagi on tõesti püüdlemist ja “ohverdusi” väärt.

Sel juhul taandub säästmine lihtsalt endalt küsimisele, kas mingi kulu võiks ohtu seada sihile jõudmise ja kas võin kulust X,Y,Z loobuda või selle edasi lükata selle nimel, et täituks “suur eesmärk”. Umbes sellise valemi järgi mu aju igaljuhul ka täna menetleb ahvatlusi raha kuskile mutiauku panna. Ja enamasti on vastus “jah, võin küll loobuda / veel oodata”, kujutluspilt suuremast eesmärgist kaalub selle üles.

Aga et mis see suur siht siis on, mille nimel praegu tatart söön (piltlikult siiski, hardcore-säästumutti ei saa must kunagi)? Las see jääda järgmiste postituste teemaks. Aga eks ta sinna keskmise rahablogija rahvasportlike unistuste tasemele jääb 🙂

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga