Kinnisvarainvestori raske elu AD 2021

Viimasest postitusest on nii palju aega möödas, et paremad investorid on selle ajaga oma portfelli duubeldanud. Samal ajal olen mina tegelenud viimased neli kuud – tõsi, mitte üleliia usinalt – oma üüriobjekti sisustamisega.

See, nagu arvata võite, on tänavu kevadel olnud tavapärasest pisut keerulisem.

Esiteks tarneraskused. Kurikuulsast porolooni ikaldusest kirjutas ka Äripäev mõned lood ja kinnitan, et tavapärased diivani ooteajad on tulnud tõepoolest kahega korrutada. Diivaniprobleemi lahendasin ma küll nii, et võtsin alustuseks laosoleva soodsa “ajutise” diivani, mida mõne aja (loe: viistaastaku) pärast upgrade’ida, aga see mind kokkuvõttes eriti ei aidanud.

Nimelt tõmbas de facto eriolukord ja poodide sulgemine umbe kullerteenused ja kohati vist ka komplekteerimise, nii et kogu e-kanalitest tellitud sisustusträäni tuli oodata mitu nädalat. Rekord oli neli nädalat (jah, Eesti e-poe laokaubal).

Rääkimata sellest, et mööblit ja näiteks valgusteid on lihtsalt keeruline e-poest valida. Päris mitmel korral suutsingi puusse panna, sh koduelektroonikaga, mis tõi kaasa vajaduse tooted tagastada ja uuesti tellida. Ehk veel nädalaid ootamist. Nii et kokkuvõttes oli korteri sisustamine kevadel 2021 üks korralik hassle ja hustle.

(Samas polnud külaliskorterit sisustades ka erilist ajasurvet ja ega tõtt-öelda praegugi turistide hordid uksele ei koputa.)

Oot, aga see on ju first world problems, ütlete seepeale teie. Mõelda mis trikke peab tänapäeval tegema veel selleks, et üldse õnnelikuks kinnisvaraomanikuks saada. Oksjonid, ülepakkumised, 4000 eurot ruutmeetrihinnad… Tõepoolest, otsus mitu aastat tagasi tehing paberil toona üsna krõbedana näiva hinnaga lukku lüüa (mida ma eelmisel aastal juba vaat et kahetsema jõudsin hakata) tuleb tagantjärgi päris arukaks käiguks tunnistada, vaadates milline osturalli täna käima on läinud.

Igal juhul on korter nüüd sisustatud, et turistihordide saabudes rahajõed saaksid valla pääseda. Ja mina paljas nagu püksinööp. Märtsis müüsin likviidsuse nimel maha kõik oma viimased aktsiad. (Mis loomulikult oli viga, sest Saunum jõudis seejärel kahe nädalaga mingi 4x tõusta ja ka muu kraam mitukümmend protsenti kosuda.)

Aga võibolla polegi see nii halb. Vaadates turgudel toimuvat maaniat (SPACidest NFTdeni, muist neist juba hiidlainena vastu kaljut löönud ja tagasi rullunud) on mind tabanud teatud börsiväsimus. Selline tunne on, et tahaks tähelepanu suunata oma asja ajamisse ja raha võiks tulla rahulolevatelt klientidelt. Nothing wrong with earning money the old-fashioned way – after all.

Aga küllap jõuan ka tagasi aktsiateni. Ühel ilusal päeval. Võibolla isegi mitte väga kauges tulevikus.


Jaanuari kokkuvõte – hakkasin kinnisvarainvestoriks

Jaanuaris ei ostnud ma ei GMEd ega AMCd, vaid paarisaja euro eest Merkot (enne teatud emotsionaalselt üles köetud sõnavõttu). Ja korteri. Loomulikult mitte elamiseks, vaid selleks, et harrastada keskmise investori lemmikspordiala, kinnisvarasse investeerimist.

Kui päris aus olla, siis ostis suurema osa korterist siiski pank ja tehing ise oli terve igavik tagasi paberil lukku pandud. (Mina poolteist aastat tagasi notaris VÕLi sõlmimisel jutujätkuks: “No ei tea, millal see kriis ka peaks kohale jõudma, öh-öh-öö?” – Maakler: “Mis kriis, ma ei näe küll, et kuskilt mingit kriisi saaks praegu tulla, öh-öh-öö.”)

Ja minu õnneks kriis ju kinnisvaras tegelikult kohale polegi jõudnudki. Isegi laenu anti 1.95% marginaaliga. Kel kodulaenu võtmine ees seisab, soovitan lugeda FB Finantsvabaduse grupis vastavat lõime – väga põhjalikud näpunäiteid, kuidas parimat diili saada. Ja ühtlasi tervitan kõiki, kel on viitsimist kõiki neid nõuandeid järgida ja kõigis pankades kaks ringi peale teha – tunnistan ausalt, et minul seda ei olnud ja lukku läks teine pakkumine ilma igasuguse kauplemiseta. (Jah, tean, mul on diilimises arenguruumi – “Never Split the Difference” on lugemisjärjekorras.)

Lisaks korterile olen arvestanud järgmiste kuude jooksul kuni 10K väljaminekutega sisustamisele – mis juba ainuüksi ületab eelmisel koroonaaastal kokkuhoitud kulud. Nii et mina olen oma panuse majanduse taaskäivitamisse andnud, you’re welcome 🙂


Olen oma panuse majanduse taaskäivitamisse 2021. aastal andnud.


Töö mõttes oli jaanuar rahulik, suuresti enda initsiatiivil, täpsemalt selle puudumisel. Selles osas tuleb end veebruaris kindlasti korrigeerida.

Aga üldiselt – kaua need uusaastalubadused keskmiselt pididki pädema?Kaks-kolm nädalat? Olles suutnud tervelt kuu aega kinni pidada oma uue aasta lubadusest igavaks investoriks hakata, võiks veebruaris olla paras aeg see unustada ja näiteks GME optsioone näppima hakata?

See oli muidugi nali, kogu see maania, mis praegu turgudel toimub, mõjub mulle isegi kummastavalt vastupidiselt ja mul on absoluutselt null FOMO sellega kaasa minemiseks. Ma küll olen nii noor (või hilise küpsemisega) inimene, et 2000ndate tehnoloogiamullist ei mäleta ma midagi, aga miski ikkagi tekitab tunde, et selline maania aktsiaturgudel hästi lõppeda ei saa ega lõpe. Sellisel positiivse noodiga siis seekord lõpetan 🙂


Kas 2020 oli halb või hea aasta?

Aasta viimased kolm kuud eraldi kokkuvõtet ei väärinud, kuna midagi märkimisväärset raharindel ei toimunud. Märkisin paarisaja euro eest Saunumit (ei flippinud, +142% IPOst), tegin väikse makse märtsis avatud III sambasse (+16% konto avamisest) ja iganädalaselt kosus kasvukonto. Üldiselt läks aga iga vaba sent kõrvale selleks, et uuel aastal liituda eestlaste lemmikspordiala harrastajate ehk kinnisvarainvestoritega.

Kokkuvõttes võib aga 2020. aasta minu kui investori jaoks ajalukku kirjutada feilimise aastana. Sellal kui nutikamad lennufirmade ja seksikate SPACidega raha kokku kühveldasid, ei mõistnud mina teha muud kui Teslat shortida. (Jah, on küll piinlik.) Ega eriti lohuta et mõni staarinvestorgi sama ämbrit kolistas.

Shortisin ma TSLA-t 400-500 kandis ja viimane osa läks kinni 900+. Eks see tagantjärele tundub ju erakordselt rumal, eriti, kuna tõusu esimese osa tegin longina kaasa. Aga ma arvan, et selles konks oligi. Aktsiat mõni aasta jälginuna olin liigselt ankurdatud varasematesse hinnatasemetesse (sama viga tegi vist nii mõnigi LHV foorumi Tesla-spets). Ja teisalt üritasin hakata tagasi tegema liiga varast pika positsiooni sulgemist. Õppetund oli igatahes priceless (vnoh tegelt suht pricy) ja kui suudaks selle tagajärjel tulevikus päriselt targemini käituda, siis võiks kooliraha pikas plaanis ehk isegi asja ette läinuks lugeda.

Aga. Isegi ootamatult edukaks kujunes aasta töises plaanis. Jah, kevad tõmbas mu ettevõtmistel hinge kinni, aga suvest alates läks kõik tõusvas joones. Ma olen üks neist inimestest, kes oma mugavustsoonist muidu väga välja ei kipu, aga koroona oli hoop tagumikku, mis sundis muutusi tegema. Ja kokkuvõttes kadusid madalama lisandväärtusega tegevused ja asemele tulid uued ja tulusamad. Nii et kokkuvõttes tunnen end täna kindlamalt kui aasta eest.

Muide, kui tihti räägitakse, kuidas investeerimine annab sõltumatuse tööst saadud sissetulekust, siis mulle tundub, et sama tõde kehtib ka vastupidi. Teadmine, et keegi on nõus sinu teadmiste või oskuste eest endiselt raha maksma, lubab investeeringuid hoopis rahulikuma pilguga jälgida.

Ja kuigi jäin ilma kevadel alguse saanud bull runist, siis kummalisel kombel ei ole börsidel ja investorite seas valitsev eufooria minus FOMO tekitanud. Pigem vastupidi, on tekkinud mingi kummaline konservatiivne vastureaktsioon, mistõttu tahaks Tallinki ja Ekspress Gruppi kokku ostma hakata:) Okei, seda ma päris tegema ei hakka, aga Tallinna börs tundub ahvatlevam kui kunagi varem küll.

Ega ma oskagi sellele päriselt põhjendust leida. Asi pole selles, nagu ma arvaks, et kohe tuleb suur krahh. Küllap tuleb seegi, aga ilmselt läheb enne veel aastaid. Võibolla olengi lihtsalt hinges veidi vastuvoolu ujuja? Või siis on selles killuke pettumust, et wait, 10x return peaks olema ikkagi tasu aastaid kannatlikult kätel istumise eest, mitte paarinädalase metsiku spekuleerimise eest 🙂

Nii et minu uue aasta, ei, isegi uue kümnendi lubadus (teate ikka eks, et tehniliselt algas uus kümnend nüüd, kuna 0-aastat kalendris pole) on spekuleerimine maha jätta ja hakata vastutustundlikuks pikaajaliseks investoriks, kes ainult ostab ja kunagi ei müü. Või äärmisel juhub müüb, kui näeb paremat investeeringut. Eks me näe, mismoodi see välja kukub. Peaasi, et Teslat ei shordi.

Teslat shortida? Miks mitte

Imaginaarne Funderbeam portfell – tootlus tänaseks

Mõningase kahjutundega pean alustuseks mainima, et täna Funderbeam-platvormi kaudu tehtud investeeringuid minu portfellis ei ole. Ampleri osakud müüsin maha eelmisel sügisel paar kuud pärast nende soetamist. (Otseloomulikult oli see mulle omaselt halb otsus ning tänaseks on hind kahekordistunud)

Aga olen end mitu korda leidnud mõtlemast, et huvitav, kui oleksin algusest peale igasse kampaaniasse võrdselt raha paigutanud, kas täna oleks portfell plussis või miinuses?

Ja lõpuks ma võtsin kätte ja arvutasin vastuse välja.

Kui palju oleks Funderbeami investeeringud väärt novembris 2020?

Tabeli selgituseks: osaku hind on viimase tehingu hind 6.11.20 seisuga ja alghinna võtsin vastava kampaania lehelt Terms vaatest. Arvutasin välja, kui mitu osakut oleksin saanud osta 1000 euro eest ning seejärel nende väärtuse 6.11.20 seisuga.

Imaginaarne Funderbeam portfell oleks novembris 36% plussis.

Minu arvutuste kohaselt oleks portfell 6.11 seisuga väärt olnud üle 72 000 euro. Ehk tervikuna oleks investeering 36% plusspoolel.

6.11.20 seisuga oli 53 kampaaniast 21 investeeringut plussis, kaks nullis ning 30 miinuses. See tähendab, et 57% kampaaniatest on hetkel miinuses.

Konkurentsitult parim investeering on Ampleri esimene kampaania, mis on investorile 11x returni toonud.

Funderbeam: mida toob tulevik?

On seda vähe või palju? Eks hetkel on siiski veel vara tibusid lugeda, ka imaginaarseid, ja tõehetk saabub alles 5-10 aasta perspektiivis. Enamik Funderbeami ettevõtteid on siiski veel selles faasis, kus tulevik võib tuua nii edu kui läbikukkumist, ning seega võib tuleviku tootlus praegusest üksjagu erinevaks kujuneda.

*Kalkulatsioonid on tehtud parimas usus, aga võimalik. et mul on jäänud mõni detail à la osakute split kahe silma vahele — kui viga näed, anna kommentaarides teada.

Hiinlannast FIRE-eestkõneleja ja tema maagiline number

Sattusin hiljuti lugema intervjuud finantsvabadusvõitlejanna Kristy Sheniga. Long story short: Kristy sündis Hiinas, kolis lapsena perega Kanadasse, omandas seal IT-kõrghariduse, rügas aastaid palgatööl, pani suurema osa palgast kõrvale, sai 31-aastaselt finantsvabaks ja hakkas teisi õpetama, kuidas sama teha, algselt blogis, siis raamatu välja andes. Sounds kinda cliché, eks.

Igatahes oli see intervjuu piisavalt huvitav, et lugesin ka paari tema blogipostitust, ja need omakorda piisavalt huvitavad – ja isiklikku külge avavad, et laadisin Amazonist alla tema raamatu ja lugesin ka selle diagonaalis läbi.

Quit Like a Millionaire raamat

Raamatus räägib Kristy enda teekonnast vaheldumisi “kuiva” õpikuinfoga maksudest, juriidikast jmt. Just see isiklik stoori on üldjuhul see, mis köidab, nii ka siin, eriti kuna see pakkus omajagu äratundmist.

Nii Hiina kui Eesti olid veel hiljuti üleminekuühiskonnad, mille kitsikuses kasvati üles eesrindlikeks ja edasipüüdlikeks. Veendumuses, et raha ja haridus on oluline ja loota saab vaid iseendale. Samas kui paljudele Kanada keskklassis üleskasvanud Kristy sõpradele oli omane entitlement-mõtteviis – usk, et nad on erilised ja harjumus kellegi teise peale loota.

Teine paralleel: mõlema ühiskonnavanemad põlvkonnad, kes kogenud sõjakoledusi, nälga jm ning kes on ülimalt tundlikud raiskamise suhtes. Ning kolmandaksoma kodu ja kodulaenu kummardamine.

“Get rich, then follow your dreams. Get the order wrong and you’re in big trouble.”

Kristy unistas maast-madalast kirjanikuks saamisest, aga mitte olles entitled millennial, läks õppima ITd, korvas andekuse puudumise töökusega, sai töökoha korporatiivsektoris ja ühtlasi palju stressi. Püüdlused palgatööst enda iduettevõtte abil pääseda ei kandnud vilja, kuni ühel ilusal päeval koitis lahendus.

Elumuutev olevat naise jaoks olnud tutvumine 4 protsendi reegliga. Nimelt kalkuleeriti kunagi Trinity ülikoolis, et kui kasutada igal aastal elamiskuludeks 4% portfelli väärtusest, jätkub rahast 95% tõenäosusega järgmiseks 30 aastaks, arvestades aktsia- ja võlakirjaturgude ajaloolist tootlust.

Pensioniks vajaliku portfelli suuruse väljarehkendamiseks tuleb seega lihtsalt aastased elamiskulud korrutada 25-ga. Näiteks kui aastas kulub 10 000, on vaja tagasihoidlikud 250 000, et kontorikuubikuga hüvasti jätta ja finantsvabadusrüütlina valgel hobusel loojuva päikese poole kapata. Kristy puhul oli vajaminevaks summaks miljon dollarit, milleni ta jõudis koos elukaaslasega 31-aastaselt.

Delfi intervjuus mainitakse, et Kristyl poleks midagi selle vastu, kui tema raamat ka eesti keeles ilmuks. Lugedes tekkis mul aga küsimus, kuivõrd FIRE-õpikuid üldse tõlkida saab? Jah, see isiklik pool on huvitav ja pakub Eesti kontekstis mõtlemapanevaid paralleele. Aga kogu praktiline tekst USA või Kanada maksu-, pensionisüsteemi jm kohta on teise riigi lugejale täiesti ebaoluline.

Ja kui need praktilised osad välja jätta – või isegi lasta kellelgi kohaliku infoga asendada – oleks tulemuseks juba hoopis teine raamat. Kas ehk ongi nii, et kui mõned rahvusvahelised megahitid välja arvata, jääb finantsõpikute põld kohalike tegijate harida ja tõlkeraamatutel seal kohta pole? Või kuidas teile tundub?

Augusti kokkuvõte

Kuna näib, et viimane poolaasta on finantsblogide ridu kõvasti harvendanud, siis mis muud, kui tuleb ise käised üles käärida ja see raske töö ette võtta.

Tiiserina võin öelda, et olen viimase aasta jooksul vist ainult küsitava väärtusega investeerimisotsuseid teinud ning sel kalendriaastal totaalselt feilinud. Ehk saan lugejale pakkuda mõnusat feel-good tunnet ja võimalust endale kergendusega seljale patsutada, et olete minust arukamad olnud 

Üllatuslikult osutus raskeimaks pähkliks blogile nime panek. Kiire benchmarking näitas, et korraliku rahast rääkiva blogi nimes peaks kindlasti sisalduma “rikas”, “vaene” või “raha”. Nii võttis sobiva nime leidmine oma kolmveerand tundi (nime selgituseks vaata eelmist lõiku).

Aga kuu kokkuvõte. Üle pika aja laekus jälle pisut kapitalitulu:

  • Cleveronilt laekusid dividendid.

7,88 eurone dividend aktsia kohta annab divikatootluseks lausa 1,05%, kui aktsiaid soetada 750-eurose hinnaga, nagu tänavu on LHV foorumis seda saanud teha. Mina muidugi endale tüüpiliselt soetasin need aasta tagasi kaks korda kallimalt.

  • Crowdestate’ist laekusid Kreutzwaldi 59c – Võru Tamula Kodu – laenu intressid ja põhiosa.

Saan aru, et võlamenetlusse läinud laenu puhul loobuti viiviste sissenõudmisest, aga all in all, kui arendaja kevadel Äripäevas kurtis, et keegi ei taha õlale patsutada, et sellise projekti ära tegite, siis mul ei ole küll kahju seda teha. On küll äge, kui väljaspool Tallinna-Tartut-Pärnut ka mõni kaasaegne kortermaja valmib, ja kui investorid ja kliendid ka veel rahule jäävad, siis on ju väga cool.

Töised sissetulekud olid samas suurusjärgus juuli omadega ja sellised, millega võib tänavu rahule jääda.

Kulud püsisid koroonakevade järelmõjuna aastatagusega võrreldes pea poole madalamad. Sellest aga juba pikemalt järgmises postituses.