Ainus asi, mis mul raha säästa on aidanud

Kirjutasin mõni aeg tagasi, kuidas koroonaajastul on mu kulud pea poole võrra vähenenud. Ühe olulise põhjuse jätsin aga seejuures mainimata, isegi mitte teadlikult, vaid kuna see on mulle täies selguses alles nüüd kirgastunud.

Et tegelikult on vaid üks asi mind päriselt aidanud raha kõrvale panna. Nii viimasel aastal kui eelneva teadliku elu jooksul. See üks ja ainus asi on eesmärk.

Ja mitte igasugune eesmärk, vaid SUUR EESMÄRK.

Kuidas raha säästa? Justin Timberlake õpetab, et mitte stuff pole cool, vaid säästud :)

Oli aeg, mil välismaal töötades teenisin igakuiselt palka, mis ületas mitmekordselt mu eelnevaid sissetulekuid ja tollaseid elamiskulusid. Iga kord kui palk laekus, kandsin suurema summa säästukontole abstraktse mõttega säästa ja enamasti kandsin kuu lõpus vähemalt osa sellest (kui mitte kõik) arvelduskontole tagasi. Sest ikka tekkis mõni “ootamatu” kulukoht, a la võimalus kuhugi reisida, midagi ilusat osta ja üldse why not ja yolo. Mustmiljon võimalust kulutada. Ja tunne, et ega sellest midagi juhtu, sest järgmine kuu laekub ju jälle palk ja võin sama hästi siis kõrvale panna.

Eks sinna säästukontole ühtteist ikkagi kogunes, ilmselt olin oma (paremini teenivate) kolleegidega võrreldes pigem keskmisest säästlikumgi. Aga tagasivaates olen mõelnud, et teadlikuma manageerimisega oleks kindlasti õnnestunud oluliselt parem rahaline vundament endale luua.

Eks üldine foon oli sel ajal (eelmisel kümnendil) muidugi ka teine. Finantsvabadusest ei rääkinud veel keegi, vähemalt mitte mainstream-meedias, sotsiaalmeediat tänasel kujul polnud veel leiutatud ja investeerimine tundus Rain Lõhmuse taoliste gurude pärusmaa. Täna oleks teadlikkus kindlasti suurem ja ehk käituminegi sellest tingitult erinev.

Teisest küljest on mul veel varasemast (ja hilisemast) ajast mitmeid kogemusi, kuidas lühikese ajaga olen raevukalt raha kõrvale suutnud panna, sest siht on silme ees, tähtaeg kuklas ja ma väga tahan seda, milleks raha vaja on.

And here’s the crux. Eesmärk peab olema midagi, mida väga-väga tahta, mitte mingi nice-to-have vidin-plugin. See ei tähenda, et asi peaks tingimata vajalik olema (mis see ikka nii väga vajalik on peale põhivajaduste rahuldamise). Aga peab olema veendumus, et see midagi on tõesti püüdlemist ja “ohverdusi” väärt.

Sel juhul taandub säästmine lihtsalt endalt küsimisele, kas mingi kulu võiks ohtu seada sihile jõudmise ja kas võin kulust X,Y,Z loobuda või selle edasi lükata selle nimel, et täituks “suur eesmärk”. Umbes sellise valemi järgi mu aju igaljuhul ka täna menetleb ahvatlusi raha kuskile mutiauku panna. Ja enamasti on vastus “jah, võin küll loobuda / veel oodata”, kujutluspilt suuremast eesmärgist kaalub selle üles.

Aga et mis see suur siht siis on, mille nimel praegu tatart söön (piltlikult siiski, hardcore-säästumutti ei saa must kunagi)? Las see jääda järgmiste postituste teemaks. Aga eks ta sinna keskmise rahablogija rahvasportlike unistuste tasemele jääb 🙂

Poole odavam õnn

Olin üks neist, kelle sissetulekud (seejuures mitmest allikast) kevadel eriolukorra kehtestamisega tõsiselt pihta said. Kuna kontole laekus vähem, käivitus automaatselt kriisiaja säästuinstinkt ja pani mind kotkapilguga ka väljaminevaid summasid jälgima. (Pluss nagunii olid ja on tänaseni teatud kulutamisvõimalused piiratud, kui reisimisele ja meelelahutusele mõelda.)

Kuigi vahepeal on sissetulekud suuresti taastunud, siis huvitaval kombel on väljaminekud jätkuvalt kõvasti väiksemad. Ja veelgi huvitamal kombel ei ole ma tajunud märgatavat muutust elukvaliteedis, ehkki kulutan 30-50% varasemast vähem.

Kas säästmiseks tuleb elada nagu vaene inimene?
kas-saastmiseks-tuleb-elada-nagu-vaene-inimene

Iseenesest pole selles tõdemuses ju midagi üllatavat. Väidetavalt teatud piirist korrelatsioon sissetulekute suuruse ja õnne vahel kaob (USAs olevat selleks piiriks 75 000 dollarit aastas ehk ameeriklaste mediaanpalk) või muutub lausa vastupidiseks.

Hiljutises Statistikaameti uuringus oli suurim erinevus elutingimustega rahulolus kuni 269 eurot kuus teenivate ja 270-539 eurot teenivate vastanute vahel, kõrgema sissetulekuga gruppide vahel oli erinevus väike. Ehk kui baasvajadused on rahuldatud, toimib kahanevate tulude seadus ja iga lisanduva euro mõju väheneb.

Minu puhul näibki mulle oluline, et ma pole ühtegi kulu nulli tõmmanud ega otseselt midagi endale keelanud, vaid lihtsalt tarbin vähem või odavamaid alternatiive.

Ja siit jõuan ma oma hüpoteesini. Et kas mitte tarbimises ei kehti samamoodi minimum viable spending põhimõte analoogselt iduettevõtluse minimum viable product ideele?

Ehk et kui startupil pole oluline toodet täiuseni arendada, vaid kiiresti välja tulla minimaalse võimaliku lahendusega, mis eesmärki täidab, siis võibolla tarbijana võiks samamoodi sihtida soodsaimat viisi soovi rahuldamiseks.

Ja ma ei mõtle siinkohal, et kvaliteetse toote asemel peaks odavat crapi ostma, vaid pigem emotsionaalset aspekti.

Näiteks meeldivad mulle ilusad asjad, aga olen avastanud, et koju tavaari ostmise asemel võib osta …. disainiajakirja  Elle Decori lappamine rahuldab ilujanu pea sama hästi ja maksab umbes 7.90, mille eest sisustuspoest saab… kapinupu ehk.

PS. See ei tähenda, et oleksin varem kohutavalt laristanud; olen ikkagi enamuse oma täiskasvanuelust alla oma võimete elanud. Aga samas olen siiski uskunud, et raha kulutamine pakub rõõmu. Selgub, et võibolla vähem, kui arvasin.