Hiinlannast FIRE-eestkõneleja ja tema maagiline number

Sattusin hiljuti lugema intervjuud finantsvabadusvõitlejanna Kristy Sheniga. Long story short: Kristy sündis Hiinas, kolis lapsena perega Kanadasse, omandas seal IT-kõrghariduse, rügas aastaid palgatööl, pani suurema osa palgast kõrvale, sai 31-aastaselt finantsvabaks ja hakkas teisi õpetama, kuidas sama teha, algselt blogis, siis raamatu välja andes. Sounds kinda cliché, eks.

Igatahes oli see intervjuu piisavalt huvitav, et lugesin ka paari tema blogipostitust, ja need omakorda piisavalt huvitavad – ja isiklikku külge avavad, et laadisin Amazonist alla tema raamatu ja lugesin ka selle diagonaalis läbi.

Quit Like a Millionaire raamat

Raamatus räägib Kristy enda teekonnast vaheldumisi “kuiva” õpikuinfoga maksudest, juriidikast jmt. Just see isiklik stoori on üldjuhul see, mis köidab, nii ka siin, eriti kuna see pakkus omajagu äratundmist.

Nii Hiina kui Eesti olid veel hiljuti üleminekuühiskonnad, mille kitsikuses kasvati üles eesrindlikeks ja edasipüüdlikeks. Veendumuses, et raha ja haridus on oluline ja loota saab vaid iseendale. Samas kui paljudele Kanada keskklassis üleskasvanud Kristy sõpradele oli omane entitlement-mõtteviis – usk, et nad on erilised ja harjumus kellegi teise peale loota.

Teine paralleel: mõlema ühiskonnavanemad põlvkonnad, kes kogenud sõjakoledusi, nälga jm ning kes on ülimalt tundlikud raiskamise suhtes. Ning kolmandaksoma kodu ja kodulaenu kummardamine.

“Get rich, then follow your dreams. Get the order wrong and you’re in big trouble.”

Kristy unistas maast-madalast kirjanikuks saamisest, aga mitte olles entitled millennial, läks õppima ITd, korvas andekuse puudumise töökusega, sai töökoha korporatiivsektoris ja ühtlasi palju stressi. Püüdlused palgatööst enda iduettevõtte abil pääseda ei kandnud vilja, kuni ühel ilusal päeval koitis lahendus.

Elumuutev olevat naise jaoks olnud tutvumine 4 protsendi reegliga. Nimelt kalkuleeriti kunagi Trinity ülikoolis, et kui kasutada igal aastal elamiskuludeks 4% portfelli väärtusest, jätkub rahast 95% tõenäosusega järgmiseks 30 aastaks, arvestades aktsia- ja võlakirjaturgude ajaloolist tootlust.

Pensioniks vajaliku portfelli suuruse väljarehkendamiseks tuleb seega lihtsalt aastased elamiskulud korrutada 25-ga. Näiteks kui aastas kulub 10 000, on vaja tagasihoidlikud 250 000, et kontorikuubikuga hüvasti jätta ja finantsvabadusrüütlina valgel hobusel loojuva päikese poole kapata. Kristy puhul oli vajaminevaks summaks miljon dollarit, milleni ta jõudis koos elukaaslasega 31-aastaselt.

Delfi intervjuus mainitakse, et Kristyl poleks midagi selle vastu, kui tema raamat ka eesti keeles ilmuks. Lugedes tekkis mul aga küsimus, kuivõrd FIRE-õpikuid üldse tõlkida saab? Jah, see isiklik pool on huvitav ja pakub Eesti kontekstis mõtlemapanevaid paralleele. Aga kogu praktiline tekst USA või Kanada maksu-, pensionisüsteemi jm kohta on teise riigi lugejale täiesti ebaoluline.

Ja kui need praktilised osad välja jätta – või isegi lasta kellelgi kohaliku infoga asendada – oleks tulemuseks juba hoopis teine raamat. Kas ehk ongi nii, et kui mõned rahvusvahelised megahitid välja arvata, jääb finantsõpikute põld kohalike tegijate harida ja tõlkeraamatutel seal kohta pole? Või kuidas teile tundub?

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga