Kinnisvarainvestori raske elu AD 2021

Viimasest postitusest on nii palju aega möödas, et paremad investorid on selle ajaga oma portfelli duubeldanud. Samal ajal olen mina tegelenud viimased neli kuud – tõsi, mitte üleliia usinalt – oma üüriobjekti sisustamisega.

See, nagu arvata võite, on tänavu kevadel olnud tavapärasest pisut keerulisem.

Esiteks tarneraskused. Kurikuulsast porolooni ikaldusest kirjutas ka Äripäev mõned lood ja kinnitan, et tavapärased diivani ooteajad on tulnud tõepoolest kahega korrutada. Diivaniprobleemi lahendasin ma küll nii, et võtsin alustuseks laosoleva soodsa “ajutise” diivani, mida mõne aja (loe: viistaastaku) pärast upgrade’ida, aga see mind kokkuvõttes eriti ei aidanud.

Nimelt tõmbas de facto eriolukord ja poodide sulgemine umbe kullerteenused ja kohati vist ka komplekteerimise, nii et kogu e-kanalitest tellitud sisustusträäni tuli oodata mitu nädalat. Rekord oli neli nädalat (jah, Eesti e-poe laokaubal).

Rääkimata sellest, et mööblit ja näiteks valgusteid on lihtsalt keeruline e-poest valida. Päris mitmel korral suutsingi puusse panna, sh koduelektroonikaga, mis tõi kaasa vajaduse tooted tagastada ja uuesti tellida. Ehk veel nädalaid ootamist. Nii et kokkuvõttes oli korteri sisustamine kevadel 2021 üks korralik hassle ja hustle.

(Samas polnud külaliskorterit sisustades ka erilist ajasurvet ja ega tõtt-öelda praegugi turistide hordid uksele ei koputa.)

Oot, aga see on ju first world problems, ütlete seepeale teie. Mõelda mis trikke peab tänapäeval tegema veel selleks, et üldse õnnelikuks kinnisvaraomanikuks saada. Oksjonid, ülepakkumised, 4000 eurot ruutmeetrihinnad… Tõepoolest, otsus mitu aastat tagasi tehing paberil toona üsna krõbedana näiva hinnaga lukku lüüa (mida ma eelmisel aastal juba vaat et kahetsema jõudsin hakata) tuleb tagantjärgi päris arukaks käiguks tunnistada, vaadates milline osturalli täna käima on läinud.

Igal juhul on korter nüüd sisustatud, et turistihordide saabudes rahajõed saaksid valla pääseda. Ja mina paljas nagu püksinööp. Märtsis müüsin likviidsuse nimel maha kõik oma viimased aktsiad. (Mis loomulikult oli viga, sest Saunum jõudis seejärel kahe nädalaga mingi 4x tõusta ja ka muu kraam mitukümmend protsenti kosuda.)

Aga võibolla polegi see nii halb. Vaadates turgudel toimuvat maaniat (SPACidest NFTdeni, muist neist juba hiidlainena vastu kaljut löönud ja tagasi rullunud) on mind tabanud teatud börsiväsimus. Selline tunne on, et tahaks tähelepanu suunata oma asja ajamisse ja raha võiks tulla rahulolevatelt klientidelt. Nothing wrong with earning money the old-fashioned way – after all.

Aga küllap jõuan ka tagasi aktsiateni. Ühel ilusal päeval. Võibolla isegi mitte väga kauges tulevikus.


Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga