Poole odavam õnn

Olin üks neist, kelle sissetulekud (seejuures mitmest allikast) kevadel eriolukorra kehtestamisega tõsiselt pihta said. Kuna kontole laekus vähem, käivitus automaatselt kriisiaja säästuinstinkt ja pani mind kotkapilguga ka väljaminevaid summasid jälgima. (Pluss nagunii olid ja on tänaseni teatud kulutamisvõimalused piiratud, kui reisimisele ja meelelahutusele mõelda.)

Kuigi vahepeal on sissetulekud suuresti taastunud, siis huvitaval kombel on väljaminekud jätkuvalt kõvasti väiksemad. Ja veelgi huvitamal kombel ei ole ma tajunud märgatavat muutust elukvaliteedis, ehkki kulutan 30-50% varasemast vähem.

Kas säästmiseks tuleb elada nagu vaene inimene?
kas-saastmiseks-tuleb-elada-nagu-vaene-inimene

Iseenesest pole selles tõdemuses ju midagi üllatavat. Väidetavalt teatud piirist korrelatsioon sissetulekute suuruse ja õnne vahel kaob (USAs olevat selleks piiriks 75 000 dollarit aastas ehk ameeriklaste mediaanpalk) või muutub lausa vastupidiseks.

Hiljutises Statistikaameti uuringus oli suurim erinevus elutingimustega rahulolus kuni 269 eurot kuus teenivate ja 270-539 eurot teenivate vastanute vahel, kõrgema sissetulekuga gruppide vahel oli erinevus väike. Ehk kui baasvajadused on rahuldatud, toimib kahanevate tulude seadus ja iga lisanduva euro mõju väheneb.

Minu puhul näibki mulle oluline, et ma pole ühtegi kulu nulli tõmmanud ega otseselt midagi endale keelanud, vaid lihtsalt tarbin vähem või odavamaid alternatiive.

Ja siit jõuan ma oma hüpoteesini. Et kas mitte tarbimises ei kehti samamoodi minimum viable spending põhimõte analoogselt iduettevõtluse minimum viable product ideele?

Ehk et kui startupil pole oluline toodet täiuseni arendada, vaid kiiresti välja tulla minimaalse võimaliku lahendusega, mis eesmärki täidab, siis võibolla tarbijana võiks samamoodi sihtida soodsaimat viisi soovi rahuldamiseks.

Ja ma ei mõtle siinkohal, et kvaliteetse toote asemel peaks odavat crapi ostma, vaid pigem emotsionaalset aspekti.

Näiteks meeldivad mulle ilusad asjad, aga olen avastanud, et koju tavaari ostmise asemel võib osta …. disainiajakirja  Elle Decori lappamine rahuldab ilujanu pea sama hästi ja maksab umbes 7.90, mille eest sisustuspoest saab… kapinupu ehk.

PS. See ei tähenda, et oleksin varem kohutavalt laristanud; olen ikkagi enamuse oma täiskasvanuelust alla oma võimete elanud. Aga samas olen siiski uskunud, et raha kulutamine pakub rõõmu. Selgub, et võibolla vähem, kui arvasin.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga